KIRIKU EHITUSLUGU



Ristija Johannesele pühitsetud Kärdla kirikut hakati ehitama 1861. aastal. Hoone valmis ning pühitseti 27. oktoobril 1863. See kirikuhoone on Kärdlas arvult kolmas.

Esimene kirik - õigemini puukabel - rajati rootsi talupoegade poolt ja asus praeguses Rannapargis mere ääres, seal oli ka surnuaed. Kabel kandis Püha Olavi nime ning tema ehitusaeg on teadmata. Samuti on teadmata ka see, millal rootsi talupojad tulid Hiiumaale ja Kärdlasse. Esimene kirjalik märge Kärdlast kuulub aastasse 1564, kuid rootsi talupojad elasid siin ja kogu Põhja-Hiiumaal juba ammu enne seda. 22. märtsil 1470 andis ordumeister Johann Wolthus von Herse Hiiumaa rootsi talupoegadele vabaduskirja.

1848. aastal rootsi surnuaed kaotati. Viimase rootslasena maeti sinna Karel Tarning. Vanasse surnuaeda laskis Robert von Ungern-Sternberg (sai Kärdla kalevivabriku direktoriks aastal 1835) rajada pargi, mida toona kutsuti Paruniaiaks. Siis lammutati ka Püha Olavi kabel, mis oli selleks ajaks lagunemas. Arvatavasti endise kabeli kohale püstitati metallrist, mille ühel poolel on kiri "Den gamla Swenska Kyrkogarden" ja teisel poolel: "Karel Tarning war den sista som har blef begrawan 1848".

1847. aastal ehitati vabriku lähedale Kärdla (Nuutri) jõe äärde uus kirik, nn. saksa kabel, mida hiljem kutsuti ka vanakabeliks. Ka see oli puitehitis. Saksa kabel, mis nüüdseks on hävinud (nõukogude ajal tehti sellest sepikoda), oli väike kaunis ehitis, mille idapoolne ots oli ehitatud polügonaalsena, läänefassaadil oli eenduv tagasihoidlik torn, mille ülaosa liigendasid ümarkaarsed avad. Algselt oli kabelis 179 istekohta. Altaripildiks olev maal "Kristus lapsi õnnistamas" asub praeguses Kärdla kirikus. Vanakabelis oli ahiküte.

Koos kalevivabriku majanduslike edusammudega kasvas ka Kärdla töölisasula. 1844. aastal alustati vabriku omaniku algatusel tööliskoloonia rajamist Inglismaa töölisasulate eeskujul. Töölistel lubati ehitada isiklikud majad, kusjuures vabrik toetas neid. Kärdla elanikearvu kasvuga jäi saksa kabel väikseks.

Kiriku ehitamise mõtte algatajaks olevat olnud mitte Kärdla kalevivabriku omanik, vaid Emmase, Suuremõisa ja Putkaste parunid, kes andsid selleks Kärdla parunile 2000 rubla. Vabatahtlikult annetasid ka kalevivabriku töölised ning osa ehitussummast peeti kinni tööliste palkadest. Vabriku omanikule kuuluvat ütlus: "Kirikut läheb vaja töörahvale, mitte minule!"

Kiriku ehitamisele tuli kasuks purjelaevaõnnetus Kärdla lahel, mille lastist saadi kirikule põrandalauad. Ehitustöödel kasutati kohalike tööliste abi: nad kandsid ehituskivid käest-kätte andes mere äärest ehitusplatsile. Kiriku valmimise järgselt hakati seda ümbritsevat nurme kutsuma kirikupõlluks ja parun laskis pühakoja ehteks istutada ilupuid, millega põld muutus puiestikuks ning sai 1930. aastatel Rahvusliku pargi nime. Tuntud on seda ka Kirikupargina.

Uus kivikirik ehitati paekivist. Selle välis- ja siseseinad kaeti krohviga ning lubjati valgeks. Tüübilt kodakirik, mille läänefassaadi kroonis lahtine kellatorn (ainulaadne Eestis), oli see arhitektuurilt harmooniline ja hästi proportsioneeritud. Ümarkaarne lääneportaal ja kellatorn olid tasakaalustatud ning mõjukalt sobitatud ümaraknaga. Kaks ümarkaarset sihvakat akent, liigendatud peeneruudulise raamistikuga, moodustasid fassaadi keskteljega ühtse, pidulikult tagasihoidliku terviku. Ainsaks sihipäraseks kaunistuseks kiriku välisarhitektuuris oli kivist tahutud hammaslõikefriis, mis nii lääne- kui idaviilul järgib hoone katuse kallet. Arhitektuurilist loogikat arendab edasi suhteliselt madal pikihoone, mille kõrgeleulatuvad ümarkaarega ja sihvaka kujuga aknad loovad mõlemale külgfassaadile klassitsistliku rahuliku rütmi ja kerguse. Pikihoone lõpeb madala viietahulise apsiidiga, mida liigendavad kolm väiksemat ümarkaarset akent. Apsiidi lõunaküljel paikneb väike köetav käärkamber, mida kaunistab lihtsa karniisiga korstnake.

1929. aastal ehitati kaarjalt avatud ning õhulise kellatorni ümber raskepärane puidust kellatorn, millel on kiriku algseid üldproportsioone vähe respekteeriv teravatipuline tornikiiver. Torni ehitamisega omandas Kärdla kirik tänaseni säilinud välisilme. Puittorni ehitamine on nähtavasti seotud kirikule annetatud uue kellaga. Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal võeti Kärdla kiriku kell maha ja valati ümber. 1920-ndate aastate lõpul kinkis kirikule uue kella Tallinna esinduslikuma võõrastemaja "Kuld Lõvi" omanik Richard Devid, kes oli Kärdlast pärit.

Sisearhitektuuris on selgesti järgitav kiriku eksterjöör. Puidust laekonstruktsioon markeerib plekk-kattega viilkatust. Sarikad on värvitud tumedaks, lagi heledamaks - punane puidust sisekarniis kogu kiriku ulatuses loob meeldivalt pretensioonitu värvimulje.

Kirikus oli kolmerealine pingistik, mis nüüd on asendatud kaherealisega. Pikiruumi ilmekust tõstavad pikad kaheksatahulised puidust tagasihoidlike kapiteelidega sambad. Lihtne võidukaar toetub kahele massiivsele palendipiilarile. Kooriosa kaunistab tagasihoidlik rootsitüüpi pseudogooti altarivõre.

Altarimaali "Kristus ristil", mille on maalinud tundmatu baltisaksa kunstnik, sai kirik aastal 1889.

Kiriku orel on kuulsa Walckeri firma toode aastast 1904. Samalaadsed ja samalt firmalt pärinevad instrumendid on Eestis veel Lohusuu, Torma, Nõo, Koeru, Tallinna Oleviste ja Kaarli kirikutes. Orel on ideaalne romantilise muusika mängimiseks.

1977. aastal teostati kirikus põhjalik remont ning kirik pühitseti uuesti 23. oktoobril 1977. 1986-1987 said kiriku välisseinad uue krohvi, mis valgendati lubjaga. Värviti ka katus ning torn ja kaasajastati elektrisüsteem.

Kärdla kirik on oma lihtsa ja askeetliku arhitektuuriga vaieldamatult stiilne ja kaunis arhitektuurimälestis ning tööliskirikute seas üks ainulaadsemaid.